Rapla (saksa ja vene keeles kuni 1918. aastani “Rappel”) on vallasisene linn Rapla vallas Rapla maakonnas ning ühtlasi selle maakonna halduskeskus. Linna läbib Vigala (Konuvere) jõgi. Vanimad kirjalikud andmed Raplast pärinevad 1241.aasta Taani hindamisraamatust – “8 adramaa suurune Rapala küla”. 13. sajandi lõpul sai Raplast kihelkonnakeskus.
Rapla hoogsam kasv algas alles 19. sajandi lõpul, kui kirikukülla saabus rohkelt käsitöölisi, kaupmehi ja ametnike. 1866 avati apteek, 1868 asutati külakool, 1888 Rapla haigla. 1899 rajati tellisetehas ja 1900 avati Rapla-Viljandi kitsarööpmeline raudteeliin. Rapla vana kivikirik lammutati ning 1901. aastal valmis uus kahe torniga uusromaani stiilis Rapla kirik (projekti autor Rudolf von Engelhardt).
1913. aastal oli Raplas 20 kivi- ja 60 puumaja, elanikke ligi 1000. Aktiviseerus seltsielu – tegutses Vabatahtliku Tuletõrje Selts, Laulu- ja Muusikaselts, Põllumajandusühing, Vastastikune Tulekindlustusselts, Tarbijate Ühistu, Hoiukassa.
1931 avati Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee, mis oli kasutusel kuni 1968 aastani.
1945 nimetati Rapla aleviks, 1950 sai Raplast samanimelise rajooni keskus. 1993 sai Rapla linnaõigused. 2002 liideti Rapla linn teda ümbritseva Rapla vallaga ning moodustustati uus ja suurem haldusüksus Rapla vald.
Rapla vana kiriku ehitajateks on peetud Padise kloostri tsistertslasi 13. sajandi teisel poolel. Rapla kirik oli pikk ühelööviline hoone, mille idaosas paiknes natuke kitsam kooriosa. Koor oli võlvitud mõneti omapärasel moel: altari kohal kõrgus baldahhiini meenutav kaar, ülejäänud ruumiosa kattis ristvõlv. Koori idaseinas asus kolmikaken.
Et Rapla kirik põles Põhjasõjas müürideni maha, toimus 1738. aastal põhjalik renoveerimine. Tõenäoliselt ehitati siis ka esimene käärkamber. Rapla vanal kirikul oli puust kellatorn. Pärast selle lagunemist ehitati 1795.aastal uus kivist torn, mis oli ühtlasi kirikuaia väravaks.
19. sajandi lõpul jäi kirik Rapla Maarja-Magdaleena kogudusele väikseks, muutus varisemisohtlikuks, ja lammutati. Uue kiriku ehituse algatajaks oli õpetaja Carl Eduard Malm. Moodustati ehituskomitee, kuhu kuulusid kiriku eestseisjad, kohalike valdade esindajad, arhitekt Friedrich Axel von Howen ja ehitusmeister Karl-Rudolf Valdes. Kirikule pandi nurgakivi 1899. aastal. projekti autoriks oli Rudolf von Engelhardt. Arhitekt Howen muutis aga projekti ja nii erineb tegelikult valminud kirik esialgsest kavandist.