Tauksi on asustamata saar Eesti lääneosas Läänemaal Väinameres Puise poolsaarest põhjas ja Sassi poolsaarest loodes. Kuulub Matsalu rahvuspargi Väinamere saarte sihtkaitsevööndisse ja jääb Põgari-Sassi küla territooriumile.
Tauksi pindala on umbes 2,5 km²; ta on Eestis suuruselt 19. saar. Vanemate andmete järgi oli pindala isegi suurem, 2,75 km². Ulatub kuni 3 meetrit üle merepinna, merest kerkis 9.–10. sajandil.
Tauksi ning kagus asuva Sassi poolsaare vahele jäävad väiksemad rahud (Porgi, Krimmi, Holmirahu, Mardirahu); nende piire on raske määratleda, sest saartel ja nende ümber meres kasvab pilliroog. Tauksist loodes asuvad Roograhu, Suurrahu ja teised rahud, samuti Liialaid ja Sõmeri. Edelasse jäävad Mustarahu ja Paljarahu, kirdesse Ülerahu ja Alarahu. Saare ümber on madal meri.
Tauksi ning ümbruskonna laiud ja rahud (koos Liialaiu ja Sõmeriga) moodustavad ligi 40-st saarest koosneva Tauksi saarterühma.
Esimest korda mainiti Tauksit 1526 (Tocsz).
19. sajandi lõpuni oli Tauksil kõrts. Saarel oli pikka aega kaks talu: Lepametsa ja Amermaa. Ühes neist elas pere veel aastal 1972. Amermaa hoonete vared on säilinud.
Tauksit kasutas heinamaana Haapsalu kirikumõis.
1944. aasta septembris põgeneti saarelt Punaarmee eest Rootsi, vahepeatus tehti enamasti Hiiumaa laidudel. Ka Helmut Maandile, Eesti Vabariigi Valitsuse riigisekretärile, oli Rootsist vastu tellitud kiirpaat Tauksi taha, kuid paadi kokkulepitud ajaks mitteilmumise tõttu lahkus tema Liialaiu kaudu.
Tauksi saarele kukkus 1944-ndal lennuk Junkers Ju 88 . “Sõja lõpupoole olla Muhu saare poolt tulnud lennuk, mida venelased taga ajasid ja ju nad siis said lenduritele pihta ja sakslaste oma Tauksi alla sadas ja nii *õnnelikult*, et saarel leiduva ainukese suure kivi pihta veel kukkus ja teise mootori sodiks. Olevat neli meest kadakate vahel surnuna lebanud. Mandrimehed olevat relvad ära vedanud, enne kui fritsud jaole said.”