Ahtme- Ida-Virumaa.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Ahtmes 17 252 inimest. Eestlasi oli neist 2128 (12,3%).
Ahtmes asus üks suuremaid põlevkivikaevandusi.
Ahtme soojuselektrijaama ehitamist alustati juba II maailmasõja ajal ning jätkati sõjajärgsel perioodil. Mõlemal juhul alustati selle ehitamist tulevase põlevkivitöötlemiskombinaadi ühe tsehhina. Kuna põlevkivitöötlemiskombinaadi ehitamisest loobuti, siis töötas elektrijaam pikka aega vaid kondensatsioonijaamana ning oli aastail 1951–1960 kuni Balti soojuselektrijaama valmimiseni Eesti energiasüsteemi võimsaim elektrijaam. 28. oktoobril 1951. aastal võeti ekspluatatsiooni esimene turboagregaat ja katelseade. 1951. aasta lõpul hakkas tööle ka teine katelagregaat.
Eraettevõttena asutati VKG Soojus AS (ettevõte endine nimi AS Kohtla-Järve Soojus) 4. juulil 1996. aastal ning kanti äriregistrisse 18. novembril 1996 registrikoodiga 10160791. 100% ettevõtte aktsiatest kuulub alates 8. märtsist VKG-le, ning, alates juunist 2011, sai ettevõtte uueks nimeks VKG Soojus. Ettevõtte tegevuseks on soojus- ja elektrienergia tootmine.
Põlevkivi tootmise ajalugu
Esimese geoloogina uuris Eestimaa kukersiiti akadeemik G. Helmersen juba 1838. aastal. Põlevkivi kaevandamine Eestis algas Tsaari-Venemaa lõpuaastatel, mil Kukruse lähedale rajati esimene katsekarjäär.
Eesti esimese iseseisvuse perioodil arenes põlevkivitööstus ning sellega seotud energia tootmine ja keemiatööstus väga jõudsalt. Esialgu kasutati põlevkivi vaid kütusena, hiljem hakati temast tootma ka kütteõli ja bensiini. Selleks rajati õlivabrikud Kiviõlis ja Sillamäel. 30-ndatel aastatel ehitati esimesed põlevkivielektrijaamad. Tallinna Soojuselektrijaam viidi üle põlevkiviküttele 1924. aastal. 1930-1933 suure majanduskriisi ajal, kui muuu tööstus läks allamäge, kasvas põlevkivi kaevandamine hoogsalt.
1936. aastal toodeti Eestis 350 000 t põlevkivi. Eesti Vabariigi kütusevajadusest kaeti põlevkiviga 17,7%. Kuni 1940. a. toodeti ühtekokku 12,5 milj t põlevkivi. Põlevkiviõli eksporti alustati 1924.aastal, bensiini hakati eksportima alates 1927. aastast. Ostjateks olid riigid, kel oli oma põlevkivitööstus (Rootsi, Inglismaa, Saksamaa, USA). Kuni 1930. aastani veetigi põlevkivi rohkem välja kui ise tarbiti, kohalik põlevkivitöötlemise tööstus oli alles tekkimas. Nõnda läks piiri taha 45% põlevkiviõlist ja 38% bensiinist. Eesti ekspordi mahust moodustas põlevkiviõli 7,9%, bensiin 1,6%. Eesti põlevkivitööstus omandas Euroopas strateegilise positsiooni, kuna kütteõli importis sõjaks valmistuv Saksamaa. Kõik see tähendas hoogsat majanduslikku kasvu ja kasumit.
1944. a. laastati põlevkivitööstus. Kaevandused uputati või süüdati, pommitamiste ja lõhkamiste tagajärjel õlivabrikutest voolama pääsenud keemilised ühendid imbusid maasse, tekitades keskkonnale suuri kahjusid. Sõjale järgnes kiire majanduskasvu periood. Kümne aastaga põlevkivi kaevandamine kuuekordistus. Nõukogude perioodi algaastatel oli põlevkivitööstuse põhiülesandeks kütteõli tootmine. 1947. aastal hakati Kohtla-Järvel tootma põlevkivigaasi, millega varustati Leningradi (Peterburi), hiljem ka Tallinna. Laiendati õlitootmist, rajati uus kombinaat Kohtla-Järvele, Sillamäe oma suleti, vahepeal põlevkivi isegi gaasistati. Otsiti ka muid põlevkivi keemilise töötlemise võimalusi, kuid ilma erilise eduta. 1958.a. kasutas kaevandatud põlevkivist keemiatööstus 62%, elektrijaamadesse läks 21%. Põlevkivi kasutati eeskätt Põhja-Eestis ja eriti kohtades, mis olid ühendatud raudteega. Alles 50-ndate lõpul hakati põlevkivi kasutama peamiselt elektrienergeetikas. Balti Soojuselektrijaam hakkas voolu andma 1959. aastal. 1969. aastal läks käiku teine põlevkivil töötav hiigelelektrijaam – Eesti Elektrijaam. Väiksema tähtsusega kohalikud elektrijaamad paiknevad(sid) Ahtmes, Kohtla-Järvel, Kiviõlis, Sillamäel ja Püssis. 1989. a. toodeti Eestis 17,5 TWh elektrienergiat, sellest jäi endale 48%, Lätti läks 31% ja Venemaale 21%. Viimastel aastatel toodetakse umbes 9 TWh elektrit aastas (1980. aastatel maksimaalselt 18 TWh aastas).
Tegelikult ongi põlevkivi, kui madalakvaliteedilise tahke kütuse otstarbekaim rakendus selle põletamine elektriks. Põlevkivi kaevandamine saavutas maksimumi (30 milj. t) 1980. aastal, hiljem hakkas see kahanema. Üks kahanemise põhjus on vanade kaevanduste varude ammendumine, märksa tähtsam aga põlevkivi konkurentsivõime langus teiste kütustega võrreldes.