Haapsalu raudteejaam on ajalooline raudteejaam Läänemaal Haapsalus.
Raudteejaamahoonet ehitati 1905–1907, hoone projekteeris Karl Verheim ja insener oli V. Vestfalen.
Haapsallu viis aastatel 1905–2004 Keila–Haapsalu raudtee, mis pärast liini sulgemist Riisipereni üles võeti.
Tänapäeval asub raudteejaama hoones Eesti Raudteemuuseum.
24. oktoobril (uue kalendri järgi 5. novembril) 1870 avati raudteeühendus Tallinna (Ревель) ja Peterburi vahel, mille kohta Eesti Postimehes (nr 43/1870) kirjutati: “Tartust. Kõige zeitungi sõnumete järrele piddi Tallinna-Peterburgi awwalik raudtee sõitmine mödaläinud laupäewal 24. okt. algama, misga mõnnesuggused piddud kous käivad.” Eraraudteena ehitatud Balti raudteel oli ka teeharu Tallinnast Paldiskisse (Балтийскій портъ), sest seal asus jäävaba sadam. Sel teeharul, mida kutsuti Apelsiniraudteeks, paiknes IV klassi jaam Keila (Кегель). Keilast kujunes algusest peale oluline vahejaam Haapsalu kuurorti sõitjatele. Keila jaama tagant algas kohalike elanike leivaallikas – suvitajate sõidutamine hobuveokitega Haapsallu. Aurikuühenduse kõrval oli see ainsaks viisiks, kuidas supelsaksad “Venemaa esimesse põhjakuurorti” pääsesid. Juba paarkümmend aastat varem oli mudaravi teenuseid pakkuv kubermangulinnake Peterburi ja Moskva aadlike hulgas looduslikult kauni kohana tublisti populaarsust kogunud, seda eriti pärast keisri enda korduvaid visiite Haapsallu 19. sajandi keskpaigas. Balti Raudtee Seltsile oli see loomulikult teada ning juba esimese raudteeliini valmimisel kavandati selle laiendamist ka Keilast Haapsaluni. Seltsi esimees ja Balti raudtee isa Aleksander von der Pahlen esines järjekordsete ettepanekutega Keila-Haapsalu teeharu ehitamise suhtes 1872. aasta aprillis. Tollal olid raudteest eriti huvitatud kohalikud mõisnikud, kes lootsid seeläbi oma sissetulekuid suurendada ja kohalikku majandust elavdada. Selle nimel oldi valmis kohaliku tähtsusega tee ehitamise kuludest koguni 1/4 kandma, arvestades ühe versta (1 verst = 500 sülda = 1,07 km) raudtee maksumusena 12000-14000 rubla.
Vaksalihoone pidi Haapsallu tulema suursuguseim kogu liinil, kuna sinna rajati keisririigi raudteetavade kohaselt II klassi jaam (milliseid raudteevõrgus ehitati iga 70-100 versta järgi). Jaamahoonet ei kavandatud siiski tüüpilise kõrgema klassi vaksalina, vaid Haapsalu kui suvituslinna vaksalile ja platvormile soovitati anda kuurortlik ilme, nõuti ka eraldi ruumi või hoonet keisri tarvis. Haapsalu jaamahoone projekt, mille Peterburis koostasid arhitektuuriakadeemik K.Verheim ja insener V.Vestfalen, kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatori paviljon, mille teine variant sai heakskiidu alles 28. juunil 1905. Tõenäoliselt siis algas ka jaamahoone ehitus, mille valmimine leidis aset 1906-1907. Ehitust juhtis suurte volitustega insener Götte, ehitajateks olid aga kohalikud ettevõtjad. Jaamahoone sai tavaliselt suurlinnadele omase ülipika perrooni pikkusega 100 sülda, mis ainulaadse nähtusena oli tervikuna kaetud katusega. Historitsistlikus stiilis ehitatud jaamahoone koosnes suurest reisijatehoonest, suvekohvikuna mõeldud galeriist ja keiserlike ruumidega Imperaatori paviljonist, mida saladuslik perroon sidus. Võimsa jaamahoone arhitektuuridetaile võib leida ka teistelt algsetelt jaamahoonetelt liinil.