Kirjalikes allikates mainitakse saart esimest korda 1386. aastal (Kyne), asustust 1518. aastal. Viimastel aastatel tehtud väljakaevamiste tulemusel on aga selgunud, et esimesed inimasutuse jäljed Kihnu saarel ulatuvad 3000 aasta taha. Leiuainese vähesus osutab asustuse lühiajalisusele, võimalik, et tegemist oli hooajalise hülgeküttide või kalurite laagripaigaga.
Halduslikult kuulus Kihnu keskajal Saare-Lääne piiskopkonda. 16. sajandi teisel poolel toimunud Liivi sõjas käis Kihnu sõdivate riikide vahel käest kätte. 1562-1565 kuulus see Taanile, 1565-1575 ja 1582-1600 Poolale, 1575-1582 Venemaale.
Saare pindala on 16,38 km², koos ümbritsevate laidudega 16,65 km². Kõrgeim punkt asub vaid 8 meetrit üle merepinna. Mandrist eraldab Kihnut umbes 12 kilomeetri laiune Kihnu väin. Liivase ja kivise pinnaga saarel on nõmme- ja palumännikuid, palu-salumetsa, puis-, aru- ja rannaniite ning rannikul liivikuid.
Saarel on neli küla: Lemsi küla, Linaküla küla, Rootsiküla küla ja Sääre küla. Linakülas on haigla, koolimaja, koduloomuuseum, kirik ja uus rahvamaja, kus asuvad ka raamatukogu ja vallavalitsus.
Kihnu kultuuriruum kuulub UNESCO suulise pärandi meistriteoste nimekirja. Kihnu kultuuri silmapaistvamad näited on rahvarõivad, ülalistmine ning paljud traditsioonilised käsitööoskused.