Pädaste mõisa varasem ajalugu sai alguse juba 16. sajandil, mil piirkond läänistati Knorringitele. 17. sajandi lõpus oli Pädastes lisaks puidust härrastemajale ja teistele kõrvalhoonetele veel suur viljapuuaed, mõisasüdame lähedusse jäävatele põldudele oli külvatud rukist, veidi kaugemale jäid kasemets, heina- ja karjamaad.
Pädaste mõis oli 18. sajandil suhteliselt heal järjel, nii nagu kogu tollane Muhu- ja Saaremaa. Mõisa viljasaak oli hea, põldudel kasvas raske teraga rukis, karjamaa oli toitev, lammaste vill ülihea, randadel võis leida külluses ehitustöödeks sobivaid kiviplaate. Mõisa õunu kasutati parematel aastatel koguni sigade nuumamiseks.
Tollane omanik O. v. Aderkass ei elanud siiski mitte mõisas, vaid koos perekonnaga Narvas. Pädastel puudus teenijaskond, suhteliselt vähest tähelepanu pöörati ehitusküsimustele.
19. sajandi keskpaigaks oli talupoegade arv mõisas kasvanud kahesajale.
Peagi alustati ka uue mõisakeskuse väljaehitamisega. 1875. aastal ehitatud härrastemaja on ühe-, keskosas kahekorruseline katusekorrusega kivihoone. Katusekorrust piirab kõigil neljal küljel sellest üleulatuv kõrge frontoon, mis peafassaadil lõpeb siledalt, teistel fassaadidel astmeliselt paikneva sakmestikuga. Peafassaadi kaunistab lai trepp, väike konsoolidele toetuv valurauast rõdu ning viilu keskele paigutatud Buxhoevdenite reljeefne dolomiitvapp.
Sisenedes hoonesse, jõuame aaderdatud puidust azhuurse vaheseinaga kaheks jagatud vestibüüli.
Selle taga asub saal, kust avar terrass viib kivimüüriga ümbritsetud parki. Anfilaadselt paigutatud esimese korruse ruumid asuvad kahel pool keskset pikikoridori.
Peale Nõukogude-aegset aastatepikkust hooletut kohtlemist, mil mõisa kasutati nii sõjaväelise peakorterina, kalakasvatuse jaotuspunktina ja hooldekoduna, hüljati see 1980ndate aastate alguses sootuks.
Tänaseks on Pädaste mõisast saanud üks Baltimaade kauneimaid luksushotelle.