Saue on linn Harju maakonnas Tallinna lähedal.
Muinasajal oli Saue ümbrus tuntud Vomentaga (hilisema Keila) kihelkonna nime all. Asustatus oli tihedam kihelkonna idaosas, eriti Keila-Vanamõisa-Saue ümbruses. Vomentaga nime, mis ilmselt tähendab eesti keeles “Võhmatagune” (võhmas – soosaar), peab ajaloolane Paul Johansen mitmete arvamuste põhjal pilkenimeks. See olevat pärit maastiku iseloomust (palju soid ja võhmaid), kuid tulenevat rohkem elanikkonna omapärast, kes olnud võõraste sissetungil vähem sõjakad kui naaberkihelkondade elanikud ning vaenlase ilmumisel põgenenud võitluse asemel hoopis varju soosaarte taha.
Vanades ürikutes on mainitud Saue küla (Sawne) 1548. aastal.
17.-18. sajandi vahetusel olid rasked ajad – nälg, 1700-1710 kestnud Põhjasõda ning sellele järgnenud katk viisid läbi laastamistööd. “Must surm” hävitas 80% Saue elanikest. 1712. aastal teostatud inkvisitsiooni andmetel on Saue külas märgitud kuus talu, kokku 17 inimesega. 1725.aastal oli talupoegade arv tõusnud 48-ni. 1765. aastal oli rahvaarv Saue külas 74 inimest, nendest 36 last. 1782. aasta hingeloendis on märgitud Saue mõisa osas pärustalurahvast mehi 61, naisi 61 ja vabu inimesi mehi 13 ja naisi 6.
Raudtee areng Eestis tõi pöörde Saue asustuses, hoonete ehitamises ja selle kaudu elanikkonna kasvus. 24. oktoobril (5. novembril) 1870.a. avati liikluseks Balti raudteeliin Gatšina-Tallinn-Paldiski (Baltiiski port). Raudteeliini avamise ajal oli Tallinna ja Paldiski vahel ainult kaks jaama: Klooga (Lodensee) ja Keila (Kegel). 1872. aasta lõpus rajati Keila ja Tallinna vahele Saue (Friedrichof) ning Keila ja Klooga vahele Niitvälja platvorm.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli Saue tavaline maakoht oma talumajapidamistega. Talud olid väikesed ja mitte eriti jõukad, sest põllud olid kivised, karjamaad täis kadakaid ja sarapuid, heinamaad puude ja võsaga. Kuid inimesed olid paiksed ja töökad. Tööd tehti hobustega. Raudteejaama juures asus väike meierei, kuhu talupidajad tõid kokku oma piima. Samas oli ka väike pood. Lisaks talumajapidamistele hakkas 1920-ndail aastail Saue raudteejaama lähedale Saue mõisa ja Vanamõisa küla maadele tekkima aedlinn.
Seltsielu peamiseks keskuseks oli vallamaja, kus rühm seltsitegevuse armastajaid tegutses, peaasjalikult pidusid korraldades. 1920. a kujunes seal välja Saue noorteühing.
- 1792. aastal ehitati Saue mõisahoone, mille ümber hakkas 1920. aastatel tekkima aedlinn.
- 1960. aastal liideti Saue asundus Tallinnaga. Pärast seda hakkas Sauel arenema elamuehitus. Aastal 1973 moodustati Saue alev Tallinna koosseisus.
- 25. augustil 1993 sai Saue alevist Saue linn, mis 1994 eraldus Tallinnast.
Saue mõis on valminud umbes 1775 aastal, kavandas arvatavalt arhitekt J.Scultz major F.H.v. Ferseni tellimusel. 1860. läks mõis von Stradbornide kätte, kes mõisa aga peale Eesti iseseisvussõda Eesti Vabariigile müüsid. Eesti Vabariik kinkis mõisa koos 50 hektari maaga Vabadussõja kangelasele Johannes Ermile. Venelaste okupatsiooniaastail oli mõisa käekäik kirju. Siin asusid: vanadekodu, kroonikute haigla, masinatraktorijaam, Eesti Põllumajandus Tehnika kontor (lasi 1980-ndate lõpus Saue mõisa Eesti Restauraatori poolt restaureerida), lasteaed, Saue linnavalitsus ja Saue linnavalitsusele kuuluva firma SAUREM kontori- ja tootmisruumid. 1995. aastal tagastati mõis Johannes Ermi tütrele, proua Elga Viilupile, kes omakorda müüs mõisa perekond Kriisale.
Saue mõis eraldati Sausti mõisast 17. sajandi esimesel poolel ning kandis esialgu saksa keelset nime Klein-Sauß. 1786. aastast sai mõis krahv Karl Friedrich von Rehbinderi järgi uue nime – Friedrichshof.
Ajalooliselt asus mõis Keila kihelkonnas Harjumaal, tänapäeval jääb kunagine mõisasüda Saue linna territooriumile.