Puise küla asub Matsalu rahvuspargi põhjakaldal ning hõlmab Puise poolsaare lääneosa ning mõnda seda ümbritsevat saart.
Küla territooriumile jäävad järgmised Väinamere laiud ja rahud: Kumari laid, Sipelgarahu, Tondirahu, Kakrarahu, Esirahu, Oorahu, Paljarahu, Mustarahu, Siimurahu, Hanemaa ja muud väiksemad
Puise piirneb kirdes Põgari-Sassi ja idas Kiideva külaga.
Puise ajalugu
Puise küla on kindlasti vanem, kui küla esmamainimine, et aga kohapeal pole toimunud põhjalikumaid arheoloogilisi uuringuid, ei tea me veel täpsemalt küla rajamisaega ja kujunemislugu. Arheoloogid on 2001. aastal leitud arvatava ajutise kalurite asulakoha dateeringuks pakkunud 13. sajandit.
Ajaloolistel andmetel on Puise küla kuulunud kõigepealt Haeska mõisa alla ning esineb rootsikeelses allikas nimekujuga Poysselby. Hilisemal ajal kuulus Puise küla Haeska mõisast eraldatud Kiideva mõisa külade hulka.
Puise kooli on esmakordselt mainitud 1786. aasta kirikuaruandes, kuid järjepidevat koolihariduse andmist kohalikele talupoegadele sellest veel ei sündinud. Pikemat aega tegutsenud külakool alustas Puises tegevust 1865. aastal. Koolimajas asus ka Kiideva vallakohus. Puise kool tegutses kuni aastani 1924.
1995. aastal paigaldati Puise kooli mälestuskivi.
Puise ja selle lähikonna külad on aegade jooksul paljutki näinud ja üle elanud. Meie riigi ajaloos oli üks kõnekaim sündmus siin kandis 1944. aasta septembris. Tol kõledal sügiskuul kogunesid Puise poolsaarele paljud eestlased, et paatidega Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi pageda. Siia tulid ka tolleaegse Eesti valitsuse liikmed (Otto Tief, Hugo Pärtelpoeg jt.), sest Rootsis asuva eesti keskusega oli raadio teel kokku lepitud, et saadetakse paat Puisesse Põgari küla lähedale Tauksi saare taha 22. septembri õhtuks. Poolsaarel ootel olevate inimeste hinges valitses hirm ja paanika, sest tormise ilmaga oli riskantne merele minna, polnud ka piisavalt paate ja Rootsist teel olev kiirpaat hilines, Vene väed aga liikusid Tallinna poolt iga päevaga aina lähemale. Paljud andsidki alla ning liikusid sisemaale tagasi, ühtlasi nurjus valitsusliikmete päästmine; põgeneda õnnestus vaid mõnekümnel.
1974. aastal hukkus tormiga Puise lähedal merel ornitoloog Sven Onno, kelle auks on hukkumiskoha lähedusse rajatud mälestuskivi.
Puiset on alati peetud kalurikülaks.
Küla kaudu käidi Muhust ja Saaremaalt sageli Haapsalus ja Tallinnas, eriti talvel üle jää. Puise nina asub Muhust 15 kilomeetrit kirdes ja teekonnale jäänud laiud (Kumari, Papilaid) muutsid vahemaa läbimise ohutumaks. Nii Kumaril kui ka Papilaiul on olnud kõrts.
Selles vanas kalurikülas on nüüdseks üksjagu elamisi kasutusel vaid suvilatena, kuid on ka püsiasukaid.