Sinimäed ehk Vaivara Sinimäed on kolm omavahel liitunud lääne-idasuunalist panka Vaivara vallas, mis moodustavad Sinimägede pangasaarestiku. Sinimäed koosnevad Tornimäest (69,9 m), Põrguaugu ehk Grenaderimäest (83,2 m) ja Pargimäest ehk Lastekodumäest (84,6 m), mis kuuluvad Põhja-Eesti panga Vaivara klindilõiku.
Vaivara Sinimäed on olnud kindlustatud mitmes sõjas. Tornimäele laskis juba Peeter I ehitada Põhjasõja ajal vaatetorni, mis oli koos mäega Rootsi valli osa, Grenaderimäel paiknes Vene grenaderiväeosa.
Sinimäed kuulusid Esimese maailmasõja ajal Vene maaväe Peterburi eelkaitseliini ning neile ja nende ümbrusse rajati 1915–1916. aastal kaitseehitisi, väliraudteevõrk jms. Kui 1916. aastal läks keisririigi pealinna kaitsmine Vaivara alal üle Vene mereväele, likvideeriti Sinimägede positsioon.
Kuni Teise maailmasõjani olid Sinimäed kaetud kõrge kuusemetsaga, mis kaugelt vaadates andis mägedele sinaka värvi. Kuused hävisid lahingutes, praegune põhjanõlvade puistu sarnaneb klindialuse salumetsaga.Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil (saksa keeles Die Schlacht um die Tannenbergstellung; vene keeles Битва за линию «Танненберг») oli strateegilise tähtsusega kokkupõrge Saksamaa Armeegrupp Narwa ja Nõukogude Liidu Leningradi rinde vägede vahel Teise maailmasõja Idarindel. Rahvasuus kutsutakse Sinimägede lahinguid Eesti oma Termopüülideks.
Lahingud kestsid 26. juulist kuni 10. augustini 1944[9] ja kulmineerusid Nõukogude peamise rünnakukiilu tagasilöömisega 29. juulil. Relva-SS ja Wehrmachti üksused lõid otsustavalt tagasi kõik Punaarmee rünnakud Sinimägede vallutamiseks. Lahing sai alguse Armeegrupp Narva taandumisest Narva jõel asunud Panther-liinilt 25. juulil 1944 Tannenbergi liinile, mille kaitsepositsioonide osad olid Sinimägedes, ja kestis 10. augustini 1944.
Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud oli suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Tegemist oli lahinguga, kus rünnak järgnes rünnakule, iga maalapp ja kaevikujupp käis korduvalt käest kätte. Mürskude lõhkemine oli katkematu, mistõttu kogu ümbrust kattis plahvatustest tekkinud tolm. Lahingute perioodil valitses Kirde-Eestis suur palavus ja laibalehk oli seetõttu eriti intensiivne. Keegi ei otsinud oma üksust, enamasti võideldi seal, kuhu satuti, kuni rünnaku lõpuni. Sageli mindi käsitsivõitluseni välja. Kõik Punaarmee rünnakud löödi kaitsjate poolt tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid). Sinimägede lahing oli kõige verisem lahing, mida Eesti pinnal kunagi peetud. Lahingu tulemusena peatati Nõukogude pealetung kogu Eesti vallutamiseks. See võimaldas umbes 100 000 eestlasel põgeneda Läände ning aitas kindlustada Soome lõunarinnet, mistõttu Soome sai sõjast iseseisvana väljuda. Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu ja Eestimaa Verduniks.